Kui laps või nooruk on pinges või häiritud, on oluline püüda temaga rahulikult ja tähelepanelikult vestelda. Kui tal tundub olevat depressiivne häire, tuleks pöörduda professionaali poole.

Diagnoosi peab panema arst: diagnoosimine hõlmab erinevate diagnooside kontrollimist, et välistada kehalisi probleeme (näiteks kilpnäärme väärtalitus) ja määratleda potentsiaalselt kaasuvate vaimse tervise häirete (näiteks ärevushäire) olemasolu. Kogenud arstid on ühtlasi koolitatud toime tulema depressiivsete sümptomite eitamise ja häbitundega, mis on iseäranis sagedane noorukite hulgas.

Depressiooni diagnoosida saavad vaid arstid ja vaimse tervise spetsialistid, kuid Sinu puhul on oluline, et oskaksid depressiooni ära tunda.

Depressiooni äratundmine on depressiooniga toimetuleku eelduseks. Vanematel, sugulastel, sõpradel ja õpetajatel võib selles protsessis olla võtmeroll.

Millal muutub ebatavaline käitumine probleemiks?

Kui vanusespetsiifilised depressiivsed sümptomid püsivad pikema perioodi vältel (mitu nädalat või isegi kuud) ning ei ole märgata stabiliseerumist tavapärase meeleolu suunas, on üsna tõenäoline, et ollakse haigestunud depressiooni. Sellisel juhul võib "normaalset" eakohast muutust või ajutist reaktsiooni välisele stressile (näiteks kaotus, lein) ebatõenäolisemaks pidada.

Lisaks vanusespetsiifilistele sümptomitele tasuks sugulastel, sõpradel ja õpetajatel tähelepanu pöörata ka järgmistele alarmeerivatele tunnustele:

• Loobumine hobidest ja eakohastest tegevustest
• Õppeedukuse ekstreemne langus
• Ekstreemsed muutused käitumises ja väljanägemises
• Kodust põgenemine
• Alkoholi ja narkootiliste ainete (kuri)tarvitamine
• Perekonnast ja eakaaslastest eemale hoidmine